Mis teeb ühe ikooni traditsiooniliseks?

1. jaanuar 2011 - Munatempera Töökoda Ikonaat

Kas ainult aeg? Mida varasem kompositsioon, seda parem?

Esitan ühe ikonograafide poolt mittetraditsiooniliseks peetud ikooni:

 

Jumalaema - Põlev Põõsas.

 

 

 

See on ometi nii tuntud ja armastatud ikoon. Kuigi jah, nimetuse ´Põlev põõsas´ tõttu on rahvas seda ikooni hoopiski tulekahjukaitsjaks pidama hakanud. Unustatud või mõistatuseks on jäänud rahvale selles ikoonis peituv teoloogiline sõnum Jumalaema puhtusest, vahendajaks ja abistajaks olemisest vaimulikul kasvamisel. 

Ikooniteoloogiat tundev inimene loeb sellel ikoonil esitatud viited muidugi kenasti välja.


Kui selle ikooni väidaks olevat ebatraditsioonilise keegi, kes ikoone ei tunne, võiks väidet pidada lihtsalt ebakompetentseks. Sellevõrra levinud on see ikoonitüüp. Mis teeb selle ikooni siis ebatraditsiooniliseks? Kas on veel mõni põhjus peale selle, et ei ole varajane Jumalaema ikooni tüüp?

 

Kommentaaride juurde veel mõned ikoonid:

 

Znameni ehk Jumalaema-Ennustäht (traditsiooniline ikoon)

 

 

 

 

Prohvetitest Ennustatud Jumalaema (traditsiooniline ikoon)

 

 

 Ja üks uuemat, ikonograafide pool ebatraditsioonilisena peetud ikoonitüüpi esindav ikoon 'Sofia - Taevalik Tarkus':

 

 

 

 

Kommentaarid: 7

Kommentaarid:

1
See on hea näide 15 saj uutest ikooniteemadest: ikoonit muutusid väga keerukateks. Enne olid lihtsamad. Põlevas põõsaas on palju detaile ja tekste. Nendega tuleb vaid tutvuda ja et mida need tähendavad.
h 2. jaanuar 2011
2
Ma ise kunagi ei maaliks Põlevat põõsast. Kui ma tahan toonitada Neitsi Maria neitsilikku sünnitamist, maalin Znameni, või Neitsit Maria prohvetitest ennustatuna, seal Moosesel tekst või sümbol: nägin teda põleva põõsana, Aaron: nägin teda sauana mis õitses jne jne. Kui maaliksin Moosese, siis "en face" palvetavana, taga elulooviidetena: põlev põõsas, käsulaudade saamine vms.
h 2. jaanuar 2011
3
Uuematest ikoonitüüpidest ma ei maaliks ka "Sofia - Taevalik Tarkus", mis on ka keeruliste mõtete segu, see kus "taevane tarkuseingel" on keskel, Hagia Sofia on ju Kristuse tarkus.
h 2. jaanuar 2011
4
Ja siiski. Kui detailid on traditsioonidekohaselt maalitud, miks ei võiks esitada Põleva Põõsa ennustust eraldi ikoonina? Kui rahvas tunnistab mingi ikoonitüübi eriti armsaks ja see niikuinii levib... Kas siis poleks ikonograafidel põhjust aidata, et ikoonid siiski ikoonideks jääks ja mingiks päris segaseks asjaks ei kujuneks. Teadlikul maalijal on ju võimalik välja töötada ka teoloogiliselt ja ikonograafiliselt selge ja traditsioone edasi kandev uue kompositsiooniga ikoon. Seda on aegade jooksul ikka tehtud nagu enne 15. saj. nii ka pärast. Kõige julgemad maalijad on siiski alati kloostrites. Neil juhtudel tulenebki julgus teadlikkusest. Seepärast ka uuemad kompositsioonid kloostriseintel on täiesti traditsioonidekohased ja ometi vahel väga julged.
E 2. jaanuar 2011
5
Tahtsin küsida, et milline on see vaimne seisund, millega ikooni maalitakse. Ja kas seal on ka mingid tavad enese ettevalmistamiseks?
Liis 24. jaanuar 2011
6
Selge, aitäh... mis muud kui oma joon ja viis leida, nagu leivategemiselgi.
Liis 2. veebruar 2011
7
"Niisiis, küsimus laiale ringile: mis teeks selle ikooni ebatraditsiooniliseks? Kas on veel mõni põhjus peale selle, et ei ole varajane Jumalaema ikooni tüüp?" Olen selle peale möelnud tükk aega. OK et ma väga palju ikooniteoloogiast ei tea, aga ikka; jah, armastatud ja levinud ikoonitüüp, aga mul on natuke sama tunne sellega nagu Sofia – taevalik tarkusega, nimelt, et: 1) asjad lähevad väga keerulisteks, liiga 'väljatöötanud' ja ...lähevad lihtsalt lõpuks segasteks. Olen siin kommenteerija h-ga nõus. On ikoonisymbolismi, ja siis on asju mis lihtsalt lähevad üle jõu. Omast käest võin öelda, et hästi paljudel inimestel ja mul ise on isegi raske aru saada symbolismi mis on näiteks Rubljovi kõïge armastatud ikooni “Püha kolmainsuse” sees,--- jah, intellektuaalsel tasandil saame ilusate selgitustest aru küll, aga siiani jõuda kulub suht palju mõistuse gümnastikat, ja asi hakkab muutma armastatud ja “elanud” (for want of a better word) teoloogiast filosoofilise keerdutamiseks. Ja siis oleme jõudnud õigeusu väga südamliku usust steriilse ja vägagi ilusa aga suht arusaamatu filosoofiani (ma ei ütle et Rubljovi ikoon on tühi filosoofia, aga probleem mis sellega võib tekkida on mingil määral sarnane ja risk suurem nende ebatraditsioonilisemate ikoonide puhul) 2) Levimus ei pruugi ilmtingimata olla sama kui tõesus, nii igal pool elus. Paljudel õigeusklikel on näiteks levinud mõte et vaheaeg pihtimuse ja armulaua salasuse vastuvõtmine peab olema nii väike kui võimalik , et nad "ei jõua sel ajal pattu teha" (!!!), ja siis lõpuks võtavad vastu kas kord aastas. Selline huvitav suhtumine nii pattukahetuse salasusele kui ka armulaua salasusele on olnud – ja on veel – väga levinud eriti slaavi õigeusu maailmas sajandite jooksul, aga see ei tee seda sellepärast õigemaks. My two cents.
Laura 1. aprill 2011
Email again:

Lisa kommentaar:

Nimi:
E-mail:
Kommenteeri: