Pigmentidest

4. aprill 2012 - Munatempera Töökoda Ikonaat

ja munatempera iseärasustest

 Temperavärvid


Temperamaalikunst on pärit antiikajast ja on säilinud kuni tänapäevani. Temperaks nimetati värvide sideainet, mis koosnes naturaalselt valmistatud emulutsioonist. 15 – 16. sajandi Itaalias tähendas sõna "tempera" värvide sideainet -  loomse või taimse päritoluga liimi. Hiljem mõistakse tempera all värve, mille peamiseks koostisosaks on munakollane, mis on segatud pigmendiga. Keskajal oli munakollane sideainena  värvide peamine koostisosa ning seda kasutati nii seina- kui tahvelmaalis. Temperale lahustamiseks lisatav veini kogus pidi olema täpselt sama suur kui eelnevalt kasutatud munakollaste kogus. Mõõtühikuks oli "munakooretäis". Saksamaal asendati vein õllega, Venemaa ikoonimaalijad lisasid temperale leivakalja. Munakollase ja lahusti vahekord jäi igal juhul ja igal pool samaks.

Maal, mis on munatemperaga teostatud, vajab ilmtingimata õlitamist, kuna värvid lahustuvad vees veel pikka aega. Kuni õlivärvide täiustamiseni XV sajandil oli munatempera üks levinumaid maaliliike terves Euroopas. Õlimaali pealetungi mõjul unustati tempera mõneks ajaks ära, kuigi mitte eriti kauaks. XIX sajandi teisel poolel olid kunstnikud üle maailma ametis värvide tarvis uute sideainete otsimisega. Leiutati palju uut, kuid ühtlasi taasavastati ka unustatud tempera. Taassündinud tempera asus uue jõu ja hooga kibekähku Euroopat vallutama. Tehnoloogiliselt on temperal palju kokkupuutepindu õlimaaliga ja seetõttu nimetatakse temperat ja vahamaali mõnikord õlimaali emaks.

 

Pigmendid

 

Pigmendid on väga peened pulbrid, millel on oma värvitoon ja neid kasutatakse värvides värviandvate materjalidena. Värve tehakse põhiliselt pigmentidest ja sideainetest. Pigment ei tohi lahustuda sideaines. Värvimismaterjale, mida saab lahustada sideainetes (meediumis) nimetatakse värvaineteks (mitte pigmendiks).Pigmendid (samuti täiteained) on kõrgdisperssed ained, mis ei lahustu vees, lahustites ega kilemoodustajates.Pigmente võib jagada looduslikeks ja kunstlikeks; anorgaanilisteks ja orgaanilisteks. Igal pigmendil on oma keemilised ja füüsikalised omadused.

 

a) Pigmentide üldised omadused

Pigment - kõikidel pigmentidel, nii naturaalsetel kui ka sünteetilistel on üks ühine omadus - nad ei lahustu vees ega õlis.

Värvilised pigmendid jagunevad anorgaanilisteks ja orgaanilisteks. Mineraalse päritoluga anorgaaniliste pigmentide toonid võivad, tingituna keemilise ehituse eripärast, üksteisest suuresti erineda. Näiteks mõjutab seda pigmendi osakeste suurus: raudoksiidi värvitoon võib kõikuda oranžist punakaspruunini. Loodusliku päritoluga umbra, sienna ja ooker kuuluvad samuti raudoksiidpigmentide hulka, mida värviliste pigmentidena kasutatakse värvitööstuses kõige enam. Nimetatud pigmente iseloomustab hea valgus-, vee-, leelise- ja kuumakindlus (v.a kollane pigment).Keemiliste omaduste seisukohalt on anorgaaniliste pigmentide hulgas raskmetallide oksiide, sulfiide, karbonaate, kromaate, sulfaate, fosfaate ja silikaate. Väga vähe on kompleks metallo-orgaanilisi ühendid, nendest põhilised on Preisi sinine ja Smaragd roheline. Ainukestest elementidest kasutatakse suhteliselt puhtal kujul süsinikku (lambitahm, puusüsi), kulda, alumiiniumit.

Orgaaniliste pigmentide puhul on tegemist vees ning orgaanilistes lahustites reeglina mittelahustuvate sünteetiliste ainetega. Need on hea toonimistugevusega, puhtatoonilised ning rikkaliku värvigammaga.

Pigmentide näol on tegemist tahke ainega, mis säilitab oma tahke oleku ka pinnale kantuna. Olemuselt on pigmendid peeneteralised pulbrid, mis koosnevad imeväikestest (suurusega 0,01...50 µm) omavahel kokkuliimunud osakestest. Värvi valmistades tükikesed hajutatakse (dispergeeritakse) ning segatakse sideainega, tagades nende täieliku märgumise. Pigmentide esmaseks ülesandeks on värvitava pinna kaunistamine ja katmine ehk värvuse ja kattevõime (värvide kattev omadus eristab neid lakkidest), samuti värvikile tugevuse, UV-kiirguse, kemikaali- ja korrosioonikindluse tagamine.

Pigmendi hulgaga saab mõjutada värvi läiget, värvikile püsivust, nakkumist aluspinnaga ja veeauru läbilaskvust. Värvi omadused nagu värvitoon, ehedus (puhtus) ja läige, sõltuvad värvi imendumisest, pigmendi tera suurusest, kujust ja struktuurist. Pigmendi murdumisnäitaja on oluline kuna läbipaistva (transparentse) pigmendi kattevõime on proportsionaalne tema terade murdumisnäitajaga. Näiteks titaanoksiidil on murdumisnäitaja 2,55 ja tal on mistahes valgest pigmendist kõige parem valgedus ja kattevõime. Mida kõrgem on pigmendi murdumisnäitaja ja mida madalam on see lahustites seda suurem on valguse peegeldus ja valgete pigmentide korral, seda suurem on valgedus ja kattevõime. Üldine reegel on selline, et pigmendi kattevõime on proportsionaalne selle murdumisnäitajaga, osakese suuruse peensusega ja värvi sügavusega. Tavaliselt pigmendid, mis on raskmetallide ühendid omavad suurimat kattevõimet, erandiks on tahm ja ultramariin.Pigmentide valikul tuleb värvitüübi ja aluspinna iseärasuste kõrval arvestada ka nende ilmastikukindluse, toonistabiilsuse, intensiivsuse ja toksilisusega. Abipigmente (raskepagu, talki, vilgukivi) lisades saab värvikilele anda eriomadusi.

Teatud tulemuse saamiseks peavad pigmendid olema keemiliselt nii inertsed kui võimalik ja peavad olema muutumatud tugevate hapete, aluste ja kuumuse suhtes. Samuti peavad olema püsivad valguse, õhu ja niiskuse suhtes. Valgus, eriti päikesevalgus, on teatud fotokeemiliste reaktsioonide aktivaatoriks, mille tulemusel mõned värvid tuhmuvad, mõned aga tumenevad ja pruunistuvad. Valguse efekti kiirendab tavaliselt ka kuumus ja niiskus. Lihtsamad oksiidi pigmendid on reeglina kõige stabiilsemad, eriti valguse, õhu ja niiskuse suhtes. Stabiilsed on samuti ka karbonaadid, sulfaadid ja fosfaadid. Pigmentide keemiliste omaduste puhul vaadatakse ka kuidas nad käituvad erinevate tugevate keemiliste reagentidega. Näiteks karbonaadid, ultramariin, mõned oksiidid ja sulfiidid lagunevad hapete lisamisel, Preisi sinine on aga tundlik leeliste suhtes. Pigmentidel endil võivad olla aga kas happelised või aluselised omadused. Raskmetallide oksiidid (nt tsink oksiid, plii pigmendid) üldiselt on alused, nad võivad reageerida kuivanud õlide vabade rasvhapetega, moodustades elastse ja püsiva värvikile. Erandiks on aga näiteks titaanoksiid, mis on täiesti inertne ja ei reageeri värnitsaga.

 

b) Lühikokkuvõte mõningatest pigmentidest

 

Kriit (valge pigment, täiteaine ja tähtsam krundi koostisosa)

 

Kaltsiumkarbonaadi kõige levinum looduslik vorm on kaltsiit (CaCO3). Seda leidub peamiselt settekivimites nagu kriit (ka lubjakivis), samas leidub teda ka moondekivimites nagu marmor. Looduslikku kriiti (CaCO3) võib pidada üheks vanimaks sisevärvide toonimisvahendiks (kasutati nt liimvärvides) ja ta kuulub tänini värvide/pahtlite toorainete nimistusse. Lisatuna veepõhistele värvidele tekitab kriit läbipaistmatu, õlivärvi koostisse kuuludes aga läbipaistva, kuid pisut määrdununa tunduva värvikile.

Alates antiikajast kasutati seda odava valge pigmendina ja ka täiteainena odavates värvides. Kriiti kasutatakse põhiliselt laialdaselt maalides (ka seinamaalikunstis) krundina. Ta pole püsiv happelistes maalimisvahendites. Kriit on homogeenne materjal ja tavalistes tingimustes stabiilne Kriitkruntimist kasutati kõige tihedamini põhjapoolsetes maades (Inglismaal, Prantsusmaal, Saksamaal). Tihti kriidile lisati tsinkvalget, et teha seda tihkemaks ja valgemaks.

Kriit on väga levinud pigment ja täiteaine. 

 

Kips (valge pigment, täiteaine)

 

Kipsi kasutati Egiptuses juba 2000 aastat e.m.a. ehitus- ja krohvimörtidena. Looduslik kips (CaSO4·2H2O) on kaltsiumsulfaadi dihüdraat. Looduslik kipsi kuumutamisel 120 °C juures tekib sellest semihüdraat (CaSO4·½H2O), seda tuntakse kas põletatud kipsi aga ka ehitus- või stukkkipsi (ka alabaster) nime all. Seda iseloomustab kiire tardumine ja kivistumine. Di- ja semihüdraatide kõrval eksisteerib ka kaltsiumsulfaadi veevaba vorm. Looduses leidub sellist vormi anhüdriidina. Anhüdriiti on võimalik saada ka kunstlikult dihüdraadi põletamise teel 300-400 °C juures. Mõlemad vormid, nii looduslik kui ka kunstlik anhüdriit, pole enam võimelised vee lisamisel tahkuma.

Kipsi kasutatakse mõningal määral ka kunstis. Kipsi on kasutatud krundina, samuti on mõne kunstliku pigmendi koostises, nagu näiteks modernses Veneetsia punases (raudoksiid punases). Viimasel ajal kasutatakse kipsi kõige enam kuivkrohvplaatide valmistamiseks.

Kips on kriidi kõrval laialdaselt kasutatav krunt ja täiteaine.

 

Titaanvalge (valge pigment)

 

Titaandioksiid (TiO2) tuli valge pigmendina kasutusele 1920. aastatel. Tänaseks on see vallutanud kogu värvitööstuse juba sellepärast, et tema toonimistugevus (võime valgendada originaalselt musta või värvilist värvisegu) on mitmeid kordi parem teiste valgete pigmentide omast. Titaandioksiidi puhul on tegemist teadaolevalt kõige stabiilsema valge pigmendiga, mis ei lahustu leelistes, hapetes ega teistes lahustites, vastu ja ei ole toksiline ning tema väiksem tihedus võimaldab võrdse kaalu korral toonida suuremat hulka värvi. Titaanvalge on ka valguse käes püsiv ja sobib kokku kõikide sideainetega. Titaanvalge (erinevalt pliivalgest ja tsinkvalgest) ei oma kuivanud õlide korral kuivamist kiirendavat toimet.

Ideaalpildis koosneb titaandioksiid peaaegu sfäärilistest keskmiselt 0,15...0,25 µm läbimõõduga TiO2 kristallidest. Et tegu on väiksema kui poole nähtava valguse lainepikkusega, hajutab selline kristall kõige paremini valgust, tagades pinnakattematerjali hea kattevõime. Titaanvalgel on kõige parem kattevõime võrreldes kõigi teiste valgete pigmentidega.

 

Kollane ooker (nimetatakse teisiti ka ookerkollaseks)

 

Kollane ooker on üks vanemaid muldpigmente, mida kasutatakse laialdaselt ka tänapäeval. See on looduslik muld, mis koosneb silikaadist, savist ja värviandvast põhikomponendist - hüdraatunud raudoksiidist (Fe2O3 · H2O). Hüdraatunud raudoksiid on mineraal, nimega götiit. Mineraalsete pigmentide toonid võivad, tingituna keemilise ehituse eripärast, üksteisest suuresti erineda. Näiteks mõjutab seda pigmendi osakeste suurus: raudoksiidi värvitoon võib kõikuda kollasest pruunini.

Kollane ooker on valguspüsiv ja ilmastikukindel ning võib kokku segada kõikide pigmentidega. Mõnikord kollane ooker tumeneb õlis. Pigmenti kasutatakse kõikide maalimistehnikate korral. Kollane ooker muutub põletades punaseks (punane ooker) ja kaob siis ka hüdraatunud vee osa.

 

Kaadmiumkollane (kollane pigment)

Kaadmiumkollase valem on CdS. Pigmendil on peened, helekollased osakesed, oranžikad osakesed on kollakatest suuremad. Kaadmiumkollane avastati 1818. aastal ja 1825. aastal hakati pigmenti Saksamaal tootma. Pigmenti valmistatakse kaadmiumi sooladest sadestamisel sulfiididega. Olenevalt sadestamistingimustest, on võimalik saada kollast kuni kollakas-oranži värvi. Pigmendil on väga head katte- ja värvumisomadused, samuti on ta valguse, hapete ja leeliste suhtes püsiv. Kaadmiumkollast kasutatakse õlivärvides, akvarellvärvides, raamatu- ja seinakunstis. Kui kaadiumkollast segada ultramariiniga saadakse roheline, pliivalgega segades brilliantkollane värv.

 

Pliipunane (pliimenning) (punane pigment)

 

Pliipunane on pliioksiid (Pb3O4). Pliipunane on mikroskoopiliselt peenikesed, oranži värvi osakesed. Pigment on tuntud juba alates antiigist ja kasutusel ka tänapäeval. Pigmenti valmistatakse pliivalgest või pliikollasest oksüdeerides 480 0C juures. Esmakordselt toodeti menningit tööstuslikult 1687 a Saksamaal. Pliipunasel pole pigmendina head püsivust. Valguse käes muutub ta aja jooksul pruuni kuni musta PbO2-ni. Pigment ei sobi kokku vesiniksulfiidiga ja seetõttu ei sobi ta kokku ka selliste sulfiidpigmentidega nagu kaadmiumkollane, ultramariin. Menning on püsiv õlisideainetes.

 

Ultramariin (sinine pigment)

 

Ultramariini kasutati 3500 e.m.a. sumerite juures. Looduses leidub see mineraal lasuriidina, mis on poolvääriskivi. Lisanditeks on kaltsiit, kvarts, vilgukivi, püriit. Kunstlik ultramariin on kõrge puhtusega. Laialdane tööstuslik ultramariini tootmine algas 1829 aastal. Ultramariin on keeruka struktuuriga, sulfiidi sisaldav alumosilikaat, Na8-10Al6Si6O24S2-4. Looduslikul ultramariinil on tihedus 2,4 g/cm3, kunstlikul 2,4 –2,7g/cm3, murdumisnäitaja on 1,5-1,6. Ultramariin on väga valguspüsiv ja leeliste suhtes stabiilne. Sobib kokku kõikide pigmentidega, välja arvatud plii– ja vasepigmendid. Looduslik ultramariini kasutatakse hinnaliste detailide, tahvelpildi- ja seinamaalikunsti juures. Kunstlikku ultramariini kasutatakse alates 19. sajandi esimesest poolest akvarell- ja temperatehnikas ja segatuna valge pigmendiga ka õli- ja seinamaalitehnikas.

 

Preisisinine (sinine pigment)

 

Preisisinine on raudheksatsüanoferraat(III) (Fe4[Fe(CN)6]3). Sellel on väga peened, vormitud tuhm - kuni tumesinised osakesed. Preisisinine avastati 1704 aastal Berliinis. Preisisinise saamiseks on erinevaid sünteesimeetoteid. Tavaliselt saadakse seda Fe2+-soola sadestamisel K4[Fe(CN)6]-ga ning sellele järgneva sadestusprodukti oksüdeerimisel. Preisisinine sobib kokku kõikide pigmentidega. Sellel on erakordselt kõrge värvumisvõime kõigis sideainetes ja segudes. See pole püsiv leelistes, seega pole preisisinine kasutatav lubi-, tsement- ja silikaattehnikas. Kasutatakse lahjades ja õlistes sideainetes (pastell, liim, tempera, kaseiin).

 

Malahhiit (roheline pigment)

 

Malahhiit on aluseline vaskkarbonaat CuCO3·Cu(OH)2, selle tihedus on 4,0 g/cm3 ja murdumisnäitaja 1,6-1,9. Malahhiidil on tuhm roheline värvus. Seda looduslikku mineraalpigmenti saadakse samanimelise poolvääriskivi peenestamisel. Antiikajast kuni keskajani oli malahhiit hinnatuim roheline pigment. Tihti kasutatakse seinamaalikunstis. Malahhiit on valguse suhtes püsiv ja vastupidav leelistele. Malahhiit pole vastupidav vesiniksulfiidi suhtes (nt sulfiidpigmendid). Pigmenti on peamiselt kasutatud lubjaühendites. Liimvärvide jaoks oli malahhiit liiga kallis. Kasutati ka tahvelpiltide juures.

 

Umbra (pruun pigment)

 

Keemiline koostis on umbral sarnane pruuni ookriga, kuid see sisaldab veel ka mangaanoksiidi hüdraate. Mikroskoobiga on näha peeneid kollakaspruune, oranžikaspruune või ka värvituid osakesi. Umbra tihedus on 2,7...3,3 g/cm3 ja murdumisnäitaja 1,8...2,2. Looduslik umbra on muldpigment. Põletatud umbra (burnt umber) muutub punakas-pruuni värvi, kaotades nii keemiliselt seotud vee. Mangaani sisaldavat rauamulda tunti juba antiikajal. Umbra värvitoone on saadud ookri segust, põletatud siennamullast ja elevandiluumustast. Umbra sobib kokku kõigi pigmentidega, ta on tundlik sideainete suhtes. Umbra soodustab oma mangaanoksiidi sisalduse tõttu õlide kuivamist. Umbrat kasutatakse pastell-, liimis-, kasseiin-, tempera- ja õli tehnikates. Umbra kasutamine pole soovitatav aga freskotehnikas ja välisseina juures.

 

Lambitahm (must pigment)

 

Lambitahm on must, väga peeneteraline pigment. Lambitahm koosneb peaaegu puhtast süsinikust, lisaks on selles tõrva jälgi ja võib olla anorgaanilisi aineid. Lambitahma tunti juba 2000 aastat e.m.a Hiinas. Seda saadi taimeõlide mittetäielikul põletamisel. Euroopas hakati tahmavärvi laialdaselt kasutama 18. sajandil. Lambitahm sobib kokku kõikide pigmentidega, see on püsiv kõigis sideainetes, samuti on see vastupidav valgusele ja kemikaalidele. Peente osakeste tõttu kasutatakse seda tuššides, akvarellides ja trüki-tehnikas. Lambitahma kasutatakse harva molbertmaalidel ja seinamaalidel.

 

Sideained

 

Sideained on pigmente ja maalimisaluseid siduv mittelenduv osa, sideaine hoiab värvis pigmendi osakesi koos. Sideaine moodustab kelme, mis kinnitub alusele. Kelme sees on pigment ja muud värvi koostisosad. Sideaine määrab nakke alusega (adhesiooni) ja kelme osade omavahelise nakke (kohesiooni) ning värvi keemilised omadused.

Sideainelt eeldatakse eelkõige optilist sügavust ja head katmisvõimet. Maalimisvärvi katmisvõime sõltub pigmendi ja sideaine murdumisnäitaja suhtest. Mida suurem on murdumisnäitajate erinevus seda suurem on katmisvõime. Sideainel on võimalik kindlaks määrata omavärvi, sära, läbipaistvust, kattevõimet, heledust. Samuti saab määrata sideainete kleepuvust, vastupidavust.

 

·         Õlid

 

Taimset õli saadakse erinevate taimede seemnetest, kuna peaaegu kõik taimede viljad ja seemned sisaldavad õlisid. Levinuim menetlus selleks on pressimine, mis võib toimuda kas külmalt või kuumalt. Maalimiseks mõeldud õli peab olema saadud külmmenetlusel. Taimeõlisid on kasutusel nii iseseisvate viimistlusmaterjalidena kui ka modifikaatoritena erinevate vaikude koostises. Samuti kasutatakse neid plastifikaatoritena ja sideainetena erinevate kattematerjalide koostises. Värvidele lisatav taimne õli on toatemperatuuri juures vedelas olekus ja on võimeline õhu käes kuivama ja kõvenema. Vähesel hulgal lisatakse õlisideainesse ka mõningaid teisi aineid: vaike, vaha, lakke.

Keemiliselt vaadates on maaliõlid glütseroolestrid erinevate rasvhapete (steariin, süsivesinikud, ja vitamiinid) jääkidega. Õli omadused sõltuvad põhiliselt nende koostises olevate rasvhappejääkide omadustest (vt lisas tabel 7). Küllastumata rasvhapped annavad õlile võime kuivada.

Rasvhappeid sisaldavad õlid jagunevad nende kuivamisaja järgi: kuivavateks (lina-, kanepi-, pähkli-, mooni-, päevalilleõli), poolkuivavateks (puuvilja-, maisi-, seesamiõli) ja mittekuivavateks (kastoor-, mandli-, oliivõli) õlideks (vt lisa 2 tabel 3 ja 4). Maalimisel kasutatakse eranditult kuivavaid õlisid, mis kuivades moodustavad tugeva, kuid elastse kile. Kuivamine on seotud küllastumata rasvapete sisaldusest õlis, sest nende C=C kaksiksidemed võimaldavad polümerisatsiooni ja oksüdatsiooni reaktsioone, mis aitab kaasa kile moodustamisele. Tegemist on kuivava õliga kui päras laiali määrimist õhukeseks kihiks, kuivab mõne päevaga. Linoleenhape juuresolek on oluline kuivamise kiirusele. Neist kõige kiiremini kuivab linaõli, talle järgneb pähkliõli, siis mooniõli, ja kõige aeglasema kuivamisega on päevalilleõli. Taimsete õlide suurim puudus on, et aja jooksul nad kõik tumenevad suuremal või vähemal määral.

 

Linaseemneõli

 

Linaseemneõli on linataime seemnetest saadav ekstrakt. Linaseemnekiududest õli saamiseks tuleb kõigepealt seemned puhastada ja eraldada materjalidest (õhuga puhumine või läbisõelumine). Seejärel seemned jahvatatakse peeneks, see lihtsustab õli ekstraheerimist. Jahvatatud puru kuumutatakse katlas (reaktoris) ja seejärel pressitakse õli seemnetest välja. Peale õli saamist tuleb see puhastada, et vältida hiljem kuivamisel probleeme. Kõik materjalid, mis annavad negatiivset mõju tuleb eemaldada. Kõige kergem puhastamismeetod on veega pesemine. Mittevajalike materjalide eemaldamisel õli muutub heledamas. Teine puhastusmeetod on õli jahutamine kas siis vee või lumega Kõige tähtsam meetod on nõrgalt happelise vedeliku nagu veiniäädika või siis väävelhappe lisamine. See hävitab fosfaatiidid ja suur hulk värvaineid. Puhastusprotsessis kasutatakse ka leeliseid nagu naatriumhüdrosiidi, mis samuti eemaldavad enamus lisandeid. Samuti kasutatakse ka õli pleegitamist.

On olemas erinevaid tüüpe linaseemeõlisid nagu näiteks puhutud linaseemneõli (inglise keeles: blown linseed oil), keedetud linaseemneõli (inglise keeles: boiled linseed oil) ja püsiv õli (inglise keeles: stand oil). Puhutud linaseemneõli (blown linseed oil) on valmistatud nii, et õhk on puhutud läbi õli. Põhiline tunnusjoon on see, et ei lisata kuivatusaineid. Puhumine toimub seega pika aja vältel. Samal ajal õli kuumutatakse mõõdukalt (temperatuuri 40-150 °C piires). Keedetud linaseemneõlile (boiled linseed oil)on lisatud orgaanilise happe metallsoolasid. Tavaliselt linaseemneõli kuumutatakse temperatuuril 150 °C metalloksiidide, karbonaatide või atsetaatidega. Õhk võib (samas ei pea) läbida õli. Viskoossus ja happelisus kasvab aeglaselt. Püsiv linaseemneõli (stand oil) saadakse kui kuumutatakse kõrgemal temperatuuril, et viskoossus kasvaks. Temp varieerub 270-310 °C vahel. Selle tagajärjel tekib suur kogus lenduvaid ja osaliselt kergsüttivaid lagunemisprodukte.

Linaseemned sisaldavad 30 - 40 % õli. Linaseemneõli on kuivav õli kuna see sisaldab palju küllastumata rasvhapete estreid. Nende rasvhape estrite koostises on 10- 24 % oleiin-, 12-19 % linool-, 48-60 % linoleen-, 2-8 % steariin-, 4-10 % palmitiinrasvhappeid. Linaseemneõli koostis oleneb paljudest faktoritest, nagu näiteks seemnete kvaliteedist, kliimast, pinnasest ja ka ekstraheerimise ja puhastamise meetoditest.

Linaseemneõli tunti Taanis 3000 aastat e.m.a. Alates 12. sajandist hakati linaseemneõli kasutama maalrivärvides sideainena. Linaseemneõli tihedus on 0,93...0,94 g/cm3, murdumisnäitaja on 1,484 ja see lahustub benseenis, bensiinis, eetris ning tärpentinis. Linaseemneõli kasutatakse õlivärvides sideainena. Õlivärvid on heade katteomadustega ja need on ilmastikukindlad. Pliivalgel (aluseline plii karbonaat, Pb2CO3·Pb(OH)2), kollasel ja punasel pliioksiidil (PbO ja Pb3O4), kaltsiumoksiidil (CaO), tsinksulfaadil (ZnSO4) või umbreal (sisaldab raud- ja mangaanoksiidi) on positiivne efekt kuivamise kiirusele.

 

Kommentaarid: 0
Email again:

Lisa kommentaar:

Nimi:
E-mail:
Kommenteeri: